Algus
Ma pole
kindel,kas see "unenägu" oli mingisugune ilmutus, lohutus või
kujutelm. See jõudis minuni kaks päeva enne õnnetust. Ma olin kuskil Itaaliapärases
linnas: kitsad,räpased tänavad, üksikud inimesed,munakivist tee, mis viis
nurgatagusesse "onnikesse", kus olid kaks naist.Üks neist oli vanem-
teda ei saa nimetada prouaks, kuna ta nägi üpriski räpane välja oma
karusnahalaadses kostüümis.Too mutike tundus pigem karm ja õiglane ning väga
konkreetne. Me astusime tema onnikesse- mina ja pikka kasvu heledate
juuste,pigem kõhna kehaehitusega meesterahvas. Kui me olime maha istunud hakkas
mutike koheselt minuga"tegelema." Ma ei esitanud küsimusi, kuid ometi
ta vastas neile. Ta rääkis, et kõik läheb hästi, ma olen tugev ja töökas,
et ma ei kardaks ning et see on minu tõusmine. Ja ma teadsin, et ma
pean tolle mehe meelde jätma, kuna ta on tulevikus minu armastus.
Ma ärkasin
väga rahulikult sellest unest või ilmutusest- kuidas iganes seda nimetada ja
olin ülimalt õnnelik. See tunne,mis minu sees oli, on kirjeldamatu. Nagu oleks
tahtnud tervet maailma kallistada ja pasundada kuidas ma kõiki ja kõike
armastan- ülim rahu.
Järgmine
päev helistasin spontaanselt Laurale ja rääkisin sellest imelikust
"unest" ning me arutlesime esoteerika üle, inglitest ja kuidas kõik
kuidagi väga hästi on ja hakkab minema. Kuidas üle aastate on fortuuna ja rahu
ka minuni jõudnud. Pärast pikka kõne Lauraga palvetasin ma inglite poole,
tänasin ning palusin neid- iseeneslikult,
ma pole olnud kunagi 100% usklik või üldse millessegi uskunud, kuid too
päev tuli see kuidagi nii loomupäraselt ja südamest.Ma tõesti tundsin seda soojust ja headust, kuid
siiiski olin skeptiline.
Siis jõudis
kätte "see" päev. Ma ei mäleta mitte mingisugust sisetunnet,
hoiatust- mitte midagi, mis oleks võib-olla õhtu kulgu muutnud. Igal juhul see
õnnetus juhtus ja me kolm oleme sendi surmale võlgu. See juhtus nii järsku,
rahulikult kulgedes käis kõrvu lukustav pauk ja algas kaos. Kaspar ahmis õhku,
Geisy nuttis, mina ei saanud hingata.
Kõik oli segamini, siis hakkasid inimesed autodest välja tulema, mitte keegi ei
saanud aru, mis täpselt toimus või toimub, me vaatasime Kaspariga lolli näoga
teineteisele otsa ja seejärel läks ta
autost välja. Ma üritasin end lahti rebida turvavööst ja kõigest, mis autos
oli, kuid olin kinni. Mul oli tunne, et ma olen lõksus ja nüüd ongi kõik. Kuid
ometi,ma ei läinud paanikasse, ma rääkisin Geisyga,üritasin teda maha rahustada
ja nii me siis istusime oma vere ja klaasikildude sees, aheldatuna selle
autoromu sisse.
Peale seda
sündmust olen ma olnud nagu Ameerika mägedel- emotsioonid käivad üles-alla,
unenägudes näen ma ebareaalseid asju, mis kuidagi moodi, kas siis otseselt või
kaudselt toimuma hakkavad. Ma ei oska seda seletada, aga ma tean, et nüüd see
algab. „See“, millest Maie mulle aastaid tagasi rääkis. Ma ei olnud tookord
valmis, kuna mul ei olnud piisavalt julgust ega usku. Nüüd ma saan aru,miks ta
seda mulle ütles. Ma olin nii agar kõike uurima ja teadma ja endast läbi
laskma. Aga me peame teadvustama endile, et on ka olemas kurjad jõud, mis
üritavad anda endist kõik, et seda hingekest endale saada. Minuga oleks nii
juhtunud, kuid ma usun, et minu inglid tegid minuga kõvasti tööd, et ma ÕIGETE
inimeste juurde satuksin, kes mu sellest mulkast välja tõmbasid. Ma olen alles
oma teekonna alguses, kuid mul on nii palju öelda- alguses enda lähedastele,
kui nad selleks valmis on ja ma „kardan“ et tulevikus ka inimestele, kes on oma
ingleid kuulanud ja minu juurde „sattunud.“
Me elame realistlikus maailmas- vaikselt
hakkame jõudma vaimu kasvatamiseni, kuid liblikal ei olegi vaja kohe päikesesse
lennata. Ma tean, et minu rännak jõudis lihtsalt sisetundest ka mu teadvusesse.
Ma tunnen, et viimase paari kuu jooksul olen ma arenenud mitme aasta eest. Ei
ole alati kerge olnud ,pigem vastupidi ja seda kõike kannatajarolli võtmise
tõttu. Kõige hullem, mida inimene endale teha saab, on haletsus- me peame
ülistama oma elu, kuna me oleme hinged maises kehas ja kõik “halb”- surmad,
haigused, valud- kõik see on vajalik meie hingele, kuigi tihtipeale me tunneme
lootusetust, viha ja kõiki negatiivsed tundeid selle tee vastu,mille me
tegelikult kuskil kõrgemal endile ise oleme valinud. Samaväärne enda haletsemisest
tulenevast kahjust Minale, on teiste elude arvustamine, kadestamine ja ka
elamine, kuna me ei tea iial, milles seisneb nende rännak, mis on need eesmärk
elus ja keda nad mõjutavad. Me kõik, absoluutselt kõik oleme väärt armastust ja
tegelikult oleme me sellest ümbritsetud, kuigi tihtipeale me seda ei tunne.
Vahet pole, kas Sa usud inglitesse, evolutsiooniteooriasse, Jumalasse või mitte
millessegi, lihtsalt püüa aeg-ajalt vaadelda ja tunnetada, mis su ümber on- see
ei võta tükki küljest ja võib-olla, et ei õnnestugi esimese paari
korraga.Halvimal juhul kaotad sa 7 minutit oma päevast,nädalast,aastast,elust.
Igal juhul võin ma kindlalt väita,et Sa oled enda jaoks aega võtnud ja
eneselegi teadmata ühenduses olnud Iseendaga, alateadvusega, Kõrgema minaga või
kuidas ise Sa seda tahad võtta.
