Iga päev mõtlen, et nii palju on kirjutada, aga ei alusta. Tehkem siis algust. Tööd on nii palju ja nüüd pakuti nö ametikõrgendust, mille üle ma olen väga uhke. Ülemus ja mu kliendid on nii imestunud, et eestlased ( nii palju kui neil kokkupuudet meiega olnud on) on nii töökad ja "taibukad", aga siin pole ka midagi imestada. Nende jaoks on normaalne, et sa ei anna endast 100%, kuna enda isiklik aeg ja suhted on mitu korda tähtsamad kui leivateenimis võimalus, samas kui meie oleme harjunud rabama 12 tundi päevas 2,50 eurot tunnis ja palgapäeval alandlikult oma sendid ära andma. Ja siis imestatakse, miks "tüüpiline eestlane" on pigem pessimistlik ja endasse tõmbunud- rahvas on väsinud, meeletult väsinud ja see tapab. Ma näen ja kuulen pidevalt enda perekonnas ja sõpradelt/tuttavatelt kuidas enam jõud ei üle ei käi ja kõik on depressioonis. See ei ole mingisugune moodne haigus, vaid see on reaalsus. Olgu, see selleks, lähen liialt endast välja.
Jätkates teisel lainel ja rääkides meestest... Olen käinud paaril deidil, mis on uus kogemus minu jaoks, kuna siiani on kõik suhted ja "mitte suhted" arenenud turbokiirusel ja kohtingutele polegi jõudnud. Imelik on kuulda, kuidas tehakse komplimente a`la sinu naha, kaelaehete ja juuste kohta- ilmselged asjad igapäevaelus, aga mina ei tuleks selle peale. Või näiteks, Abz ( kutt kellega ma hetkel deidin) tänas mind siiralt selle eest, et ma viitsisin ennast temaga kohtumise jaoks sättida- väääääga imelik. Ja koheselt sain ma märkuse, et ei oskavat komplimente vastu võtta. Don`t get me wrong, peiksid on mulle palju ilusaid asju öelnud, aga see on juba suhtes olles ja selline tavapärane pigem. Teine asi, mis mind hämmastas, oli intelligente mitte tissi-tussi jutt. Jah, ma olen ilmselt ise selles süüdi oma äärmiselt seksistlike ja lollide naljadega, et ma selliseid töllmokki tavaliselt ligi tõmban- siin olles seda aga pole juhtunud.
Homme ongi järgmine deit, ootan huviga, mis tal varuks on.
