Hey Ho Let`s Go

Iga päev mõtlen, et nii palju on kirjutada, aga ei alusta. Tehkem siis algust. Tööd on nii palju ja nüüd pakuti nö ametikõrgendust, mille üle ma olen väga uhke. Ülemus ja mu kliendid on nii imestunud, et eestlased ( nii palju kui neil kokkupuudet meiega olnud on) on nii töökad ja "taibukad", aga siin pole ka midagi imestada. Nende jaoks on normaalne, et sa ei anna endast 100%, kuna enda isiklik aeg ja suhted on mitu korda tähtsamad kui leivateenimis võimalus, samas kui meie oleme harjunud rabama 12 tundi päevas 2,50 eurot tunnis ja palgapäeval alandlikult oma sendid ära andma. Ja siis imestatakse, miks "tüüpiline eestlane" on pigem pessimistlik ja endasse tõmbunud- rahvas on väsinud, meeletult väsinud ja see tapab. Ma näen ja kuulen pidevalt enda perekonnas ja sõpradelt/tuttavatelt kuidas enam jõud ei üle ei käi ja kõik on depressioonis. See ei ole mingisugune moodne haigus, vaid see on reaalsus. Olgu, see selleks, lähen liialt endast välja.
Jätkates teisel lainel ja rääkides meestest... Olen käinud paaril deidil, mis on uus kogemus minu jaoks, kuna siiani on kõik suhted ja "mitte suhted" arenenud turbokiirusel ja kohtingutele polegi jõudnud. Imelik on kuulda, kuidas tehakse komplimente a`la sinu naha, kaelaehete ja juuste kohta- ilmselged asjad igapäevaelus, aga mina ei tuleks selle peale. Või näiteks, Abz ( kutt kellega ma hetkel deidin) tänas mind siiralt selle eest, et ma viitsisin ennast temaga kohtumise jaoks sättida- väääääga imelik. Ja koheselt sain ma märkuse, et ei oskavat komplimente vastu võtta. Don`t get me wrong, peiksid on mulle palju ilusaid asju öelnud, aga see on juba suhtes olles ja selline tavapärane pigem. Teine asi, mis mind hämmastas, oli intelligente mitte tissi-tussi jutt. Jah, ma olen ilmselt ise selles süüdi oma äärmiselt seksistlike ja lollide naljadega, et ma selliseid töllmokki tavaliselt ligi tõmban- siin olles seda aga pole juhtunud.
Homme ongi järgmine deit, ootan huviga, mis tal varuks on.

Greetings from another Chapter

Niisiis, olen jõudnud omadega Londoni ääremaile. Ei teagi millest alustada, loogiline oleks vist, et algusest. Esimest korda lennukiga sõita ja ihuüksi, oli jube, lisaks tavalisele ebamugavustundele, raputas lennuk päris korralikult ja ma olin täiesti kindel-jällegi- ,et minu viimne tund siin maises kehas on käes, aga jopt või matt, ei olnudki. Selle asemel, et mõnusalt kuskil Taevas pilve pealt Teid kõiki valvata, olen ma viieliikmelises peres kahe koera ja õudsa jalavaluga. Ma ei hakka seda joru ajama, et kui palju parem siin on jnejne, sest seda teevad need Kalevipojad ja nüüd ka vist Kalevite naised, piisavalt. Aga ma pean ära mainima, et kodusest tundest ma puudust ei tunne. Kuigi, tänane päev oli veidike teistmoodu- nägin unes kuidas alguses suri mu ema ära ja seejärel isa, seega, terve päev on silmad vesised olnud. Tänu taevale, et siin koerad on, kelle peal ma oma lähedusevajadust rahuldada saan. Koduaiast saab otse parki, kus on haned ja mingid muud linnud- need, kes mind tunnevad, teavad, et minu hirm number üks on LINNUD, ja neid on siin palju, seega olen võtnud kaitseks alati kaasa koerad.
Igapäevane elu kulgeb samamoodi nagu Eestiski, ainukene vahe on kahetunnine. Ma ei tea veel, kas mind ootavad ees mingisugused seiklused või lihtsalt igavus ja töö, aga kohe kindlasti tean ma seda, et paigalseis on lõppenud, mis oligi see, mida ma otsisin ja ootasin.

Algus

Ma pole kindel,kas see "unenägu" oli mingisugune ilmutus, lohutus või kujutelm. See jõudis minuni kaks päeva enne õnnetust. Ma olin kuskil Itaaliapärases linnas: kitsad,räpased tänavad, üksikud inimesed,munakivist tee, mis viis nurgatagusesse "onnikesse", kus olid kaks naist.Üks neist oli vanem- teda ei saa nimetada prouaks, kuna ta nägi üpriski räpane välja oma karusnahalaadses kostüümis.Too mutike tundus pigem karm ja õiglane ning väga konkreetne. Me astusime tema onnikesse- mina ja pikka kasvu heledate juuste,pigem kõhna kehaehitusega meesterahvas. Kui me olime maha istunud hakkas mutike koheselt minuga"tegelema." Ma ei esitanud küsimusi, kuid ometi ta vastas neile. Ta rääkis, et kõik läheb hästi, ma olen tugev ja töökas, et  ma ei kardaks ning  et see on minu tõusmine. Ja ma teadsin, et ma pean tolle mehe meelde jätma, kuna ta on tulevikus minu armastus.

Ma ärkasin väga rahulikult sellest unest või ilmutusest- kuidas iganes seda nimetada ja olin ülimalt õnnelik. See tunne,mis minu sees oli, on kirjeldamatu. Nagu oleks tahtnud tervet maailma kallistada ja pasundada kuidas ma kõiki ja kõike armastan- ülim rahu.

Järgmine päev helistasin spontaanselt Laurale ja rääkisin sellest imelikust "unest" ning me arutlesime esoteerika üle, inglitest ja kuidas kõik kuidagi väga hästi on ja hakkab minema. Kuidas üle aastate on fortuuna ja rahu ka minuni jõudnud. Pärast pikka kõne Lauraga palvetasin ma inglite poole, tänasin ning palusin neid- iseeneslikult,  ma pole olnud kunagi 100% usklik või üldse millessegi uskunud, kuid too päev tuli see kuidagi nii loomupäraselt ja südamest.Ma  tõesti tundsin seda soojust ja headust, kuid siiiski olin skeptiline.

Siis jõudis kätte "see" päev. Ma ei mäleta mitte mingisugust sisetunnet, hoiatust- mitte midagi, mis oleks võib-olla õhtu kulgu muutnud. Igal juhul see õnnetus juhtus ja me kolm oleme sendi surmale võlgu. See juhtus nii järsku, rahulikult kulgedes käis kõrvu lukustav pauk ja algas kaos. Kaspar ahmis õhku, Geisy nuttis, mina ei saanud  hingata. Kõik oli segamini, siis hakkasid inimesed autodest välja tulema, mitte keegi ei saanud aru, mis täpselt toimus või toimub, me vaatasime Kaspariga lolli näoga teineteisele otsa ja seejärel  läks ta autost välja. Ma üritasin end lahti rebida turvavööst ja kõigest, mis autos oli, kuid olin kinni. Mul oli tunne, et ma olen lõksus ja nüüd ongi kõik. Kuid ometi,ma ei läinud paanikasse, ma rääkisin Geisyga,üritasin teda maha rahustada ja nii me siis istusime oma vere ja klaasikildude sees, aheldatuna selle autoromu sisse.

Peale seda sündmust olen ma olnud nagu Ameerika mägedel- emotsioonid käivad üles-alla, unenägudes näen ma ebareaalseid asju, mis kuidagi moodi, kas siis otseselt või kaudselt toimuma hakkavad. Ma ei oska seda seletada, aga ma tean, et nüüd see algab. „See“, millest Maie mulle aastaid tagasi rääkis. Ma ei olnud tookord valmis, kuna mul ei olnud piisavalt julgust ega usku. Nüüd ma saan aru,miks ta seda mulle ütles. Ma olin nii agar kõike uurima ja teadma ja endast läbi laskma. Aga me peame teadvustama endile, et on ka olemas kurjad jõud, mis üritavad anda endist kõik, et seda hingekest endale saada. Minuga oleks nii juhtunud, kuid ma usun, et minu inglid tegid minuga kõvasti tööd, et ma ÕIGETE inimeste juurde satuksin, kes mu sellest mulkast välja tõmbasid. Ma olen alles oma teekonna alguses, kuid mul on nii palju öelda- alguses enda lähedastele, kui nad selleks valmis on ja ma „kardan“ et tulevikus ka inimestele, kes on oma ingleid kuulanud ja minu juurde „sattunud.“

Me elame realistlikus maailmas- vaikselt hakkame jõudma vaimu kasvatamiseni, kuid liblikal ei olegi vaja kohe päikesesse lennata. Ma tean, et minu rännak jõudis lihtsalt sisetundest ka mu teadvusesse. Ma tunnen, et viimase paari kuu jooksul olen ma arenenud mitme aasta eest. Ei ole alati kerge olnud ,pigem vastupidi ja seda kõike kannatajarolli võtmise tõttu. Kõige hullem, mida inimene endale teha saab, on haletsus- me peame ülistama oma elu, kuna me oleme hinged maises kehas ja kõik “halb”- surmad, haigused, valud- kõik see on vajalik meie hingele, kuigi tihtipeale me tunneme lootusetust, viha ja kõiki negatiivsed tundeid selle tee vastu,mille me tegelikult kuskil kõrgemal endile ise oleme valinud. Samaväärne enda haletsemisest tulenevast kahjust Minale, on teiste elude arvustamine, kadestamine ja ka elamine, kuna me ei tea iial, milles seisneb nende rännak, mis on need eesmärk elus ja keda nad mõjutavad. Me kõik, absoluutselt kõik oleme väärt armastust ja tegelikult oleme me sellest ümbritsetud, kuigi tihtipeale me seda ei tunne. Vahet pole, kas Sa usud inglitesse, evolutsiooniteooriasse, Jumalasse või mitte millessegi, lihtsalt püüa aeg-ajalt vaadelda ja tunnetada, mis su ümber on- see ei võta tükki küljest ja võib-olla, et ei õnnestugi esimese paari korraga.Halvimal juhul kaotad sa 7 minutit oma päevast,nädalast,aastast,elust. Igal juhul võin ma kindlalt väita,et Sa oled enda jaoks aega võtnud ja eneselegi teadmata ühenduses olnud Iseendaga, alateadvusega, Kõrgema minaga või kuidas ise Sa seda tahad võtta.