Niisiis, olen jõudnud omadega Londoni ääremaile. Ei teagi millest alustada, loogiline oleks vist, et algusest. Esimest korda lennukiga sõita ja ihuüksi, oli jube, lisaks tavalisele ebamugavustundele, raputas lennuk päris korralikult ja ma olin täiesti kindel-jällegi- ,et minu viimne tund siin maises kehas on käes, aga jopt või matt, ei olnudki. Selle asemel, et mõnusalt kuskil Taevas pilve pealt Teid kõiki valvata, olen ma viieliikmelises peres kahe koera ja õudsa jalavaluga. Ma ei hakka seda joru ajama, et kui palju parem siin on jnejne, sest seda teevad need Kalevipojad ja nüüd ka vist Kalevite naised, piisavalt. Aga ma pean ära mainima, et kodusest tundest ma puudust ei tunne. Kuigi, tänane päev oli veidike teistmoodu- nägin unes kuidas alguses suri mu ema ära ja seejärel isa, seega, terve päev on silmad vesised olnud. Tänu taevale, et siin koerad on, kelle peal ma oma lähedusevajadust rahuldada saan. Koduaiast saab otse parki, kus on haned ja mingid muud linnud- need, kes mind tunnevad, teavad, et minu hirm number üks on LINNUD, ja neid on siin palju, seega olen võtnud kaitseks alati kaasa koerad.
Igapäevane elu kulgeb samamoodi nagu Eestiski, ainukene vahe on kahetunnine. Ma ei tea veel, kas mind ootavad ees mingisugused seiklused või lihtsalt igavus ja töö, aga kohe kindlasti tean ma seda, et paigalseis on lõppenud, mis oligi see, mida ma otsisin ja ootasin.
No comments:
Post a Comment